Koolitus “Hüppeliiges ja labajalg- diagnostika ja ravi”- lühikokkuvõte

Hüppeliiges ja labajalg on keerukad struktuurid, mis peavad taluma igapäevaselt väga suuri koormusi. Jõumoment, mis käib tavakõnnakul hüppeliigesest läbi on 1.5x kehakaal ning pingelisematel tegevustel (nt jooksmine ning hüppamine) kuni 5.5x kehakaal. Hüppeliigese ja jalalaba probleemid võivad märkimisväärselt mõjutada inimese liikumist ning igapäevast elukvaliteeti. Levinumad vigastused hüppeliigese ja jalalaba piirkonnas on sidemete vigastused, murrud ning kõõluste vigastused ja ülekoormussündroomid.

 

Hüppeliigese sidemete vigastused on sageli esinev probleem nii sportlaste kui ka tavainimeste seas. Vigastus tekib siis, kui liiges liigub tavapärasest liikumisulatusest väljapoole, näiteks järsu pööramise, ebaõige maandumise, libisemise või ebaühtlasel pinnasel liikumise tagajärjel. 75-85% hüppeliigese vigastustest on lateraalsete ehk külgmiste sidemete vigastused. Hüppeliigese sidemete vigastused jagunevad raskusastme järgi kolme kategooriasse. Esimese astme vigastuse korral on tegemist kerge venitusega, teise astme vigastus tähendab sidemete osalist rebendit ning kolmanda astme vigastuse puhul on sidemed täielikult rebenenud. Ravi sõltub vigastuse raskusastmest- kergematel juhtudel piisab konservatiivsest ravist ehk füsioteraapiast, raskematel juhtudel on vajalik kirurgiline sekkumine. Hüppeliigese sidemete vigastuse järgselt on õigeaegne ja järjepidev taastusravi oluline, et ennetada edaspidiseid vigastusi ja taastada täielik funktsionaalsus. Uuringute kohaselt aitab õige taastusravi vähendada korduvate vigastuste riski 40% võrra.

 

Hüppeliigese krooniline ebastabiilsus on seisund, mis tekib korduvate traumade või ebapiisava vigastusejärgse taastumise tagajärjel, põhjustades püsivat lihaste ja sidemete nõrkust. Selle seisundi korral võivad inimesed kogeda sagedasi hüppeliigese “välja väänamisi”, valu, turset ning stabiilsuse häireid, mis ilmnevad enim ebatasasel pinnal liikudes või sporditegevuse ajal. Ravi hõlmab esmalt füsioteraapiat, milles keskendutakse enim lihasjõu suurendamisele ning tasakaalu- ja koordinatsiooni treeningule. Alles siis, kui füsioteraapia ei anna soovitud tulemusi, kaalutakse kirurgilise sekkumise vajalikkust. Uuringutes on leitud, et kroonilise ebastabiilsuse välja kujunemise risk on 20-40% patsientidel pärast hüppeliigese sidemete ägedat rebendit, mis näitab kui oluline on põhjalik taastusravi.

 

Levinud probleem jalalaba piirkonnas on kannavalu. Kannapiirkonna valu põhjused võivad olla väga erinevad, kuid enamasti on tegemist pehmekoe valuga- nt kõõluste või fastsia ärritusega/ülekoormusega. Üks sagedaseim kannavalu põhjuseid on plantaarfastsiit, mis tekib talla all oleva sidekirme (plantaarfastsia) ärrituse tõttu. See õhuke sidekoeline struktuur ühendab kandluud varvastega ja aitab toetada jalavõlvi ning vähendada jalalabale mõjuvat põrutust igapäevasel liikumisel. Plantaarfastsiidi korral tuntakse kõige tugevamat valu enamasti hommikuti esimeste sammudega või pärast pikemat istumist. Valu sageli leeveneb liikumisel, kuid võib süveneda ka koormuse järgselt. Prognoos paranemisele on väga hea, kuid paranemine võtab aega. Uuringute kohaselt 90% patsientidest paraneb aastaga konservatiivse raviga, mis hõlmab koormuse vähendamist, venitusharjutusi, sobivate jalanõude valimist ning vajadusel tallatugede kasutamist.

 

Ülekoormusvigastustest on sage probleem ka metatarsaalluude stressvigastused, mis ohustavad enim sportlasi, jooksjaid, tantsijaid ja teisi füüsiliselt aktiivseid inimesi, kes koormavad jalgu intensiivselt. Metatarsaalluud moodustavad jala eesosa skeleti ning on olulised keharaskuse kandmisel ja jõudude ülekandumisel kõndimisel. Pikaajalise ülekoormuse tagajärjel võivad tekkida metatarsaalluude piirkonda mikromurrud, mis tähelepanuta jätmisel võivad areneda ulatuslikumaks luumurruks, mistõttu on õigeaegne diagnoosimine väga oluline. Lisaks liigsele jalgade koormamisele suurendavad vigastuse tekkeriski ka vale jalatsivalik, kuna ebapiisava toestusega jalanõud ei summuta piisavalt põrutust ning ka üldine tervislik seisund ja toitumine- kaltsiumi ja D-vitamiini puudus või osteoporoos võivad muuta luud hapramaks ja vastuvõtlikumaks vigastustele. Stressmurdudest taastumine sõltub murru raskusastmest ja asukohast. Madala riskiga murdude puhul piisab ajuisest koormuspiirangust ning täielik taastumine toimub tavaliselt 6-8 nädalaga hea füsioteraapia toel. Kõrge riskiga juhtudel on vajalik kipslahas ning taastumine võib kesta 4-6 kuud.

 

Oluline teema koolitusel oli ka taastumine operatsiooni järgselt. Hüppeliigese ja labajala operatsioonide järgse taastumise edukus sõltub nii meditsiinilisest sekkumisest kui ka patsiendi aktiivsest osalusest taastusravis. Patsient peab järgima spetsialisti juhiseid, et tagada vigastatud piirkonna õige paranemine ja vältida edasisi tüsistusi. Kui hüppeliigese ja labajala operatsioonide järgselt esineb sageli ajutine toetuspiirang, siis rõhutati kui oluline on siiski säilitada aktiivsus ning piirangute ajal treenida ülejäänud keha, eriti puusa piirkonna lihasgruppe ning reielihaseid. Lisaks on oluline pidada meeles, et tervislik elustiil mängib taastumisel suurt rolli: suitsetajal on põletiku/tüsistuste risk 3x suurem, vähese une korral on kortisooli ehk n.ö stressihormooni tase kehas kõrgem, mistõttu on ka luu ainevahetus häirunud ning paranemisprotsess aeglasem.

 

Koolitus tõi selgelt esile ennetuse tähtsuse. Õiged jalanõud, kehakaalu kontroll, piisav uni, piisav taastumine treeningutest ning üldine lihaste tugevdamine mängivad võtmerolli vigastuste vältimisel. Kui vigastus siiski tekib, on oluline reageerida õigeaegselt ja pöörduda spetsialisti poole, et leida parim ravi ning tagada kiire ja tõhus taastumine, et naasta igapäevategevuste ning spordi juurde võimalikult kiiresti ja ohutult.