9.–10. oktoobril toimus Viimsi Artiumis koostöös Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Seltsi ning Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooniga sporditraumatoloogia ja spordimeditsiini konverents „Noored sportlased“. Konverents keskendus noorte spordivigastuste ennetamisele ning konservatiivsele ja operatiivsele ravile. Osalema olid oodatud ortopeedid, spordiarstid, füsioterapeudid, treenerid ja teised valdkonnast huvitatud.

 

Noorsportlaseks peetakse kuni 19-aastast (k.a.) noort, kes treenib regulaarselt (sh võistleb) vähemalt 3 korda nädalas lisaks kooli kehalise kasvatuse tundidele. Sportlik areng peaks toimuma järk-järgult: varases eas keskendutakse mitmekülgsele liikumisele, hiljem muutub treening järjest spordispetsiifilisemaks. Vanuse kasvades liigub treeningute eesmärk mängulisest tegevusest teadlikule treenimisele ja lõpuks võistlemisele.

 

Üle poole noorte vigastustest moodustavad ülekoormusvigastused. Väiksema osa moodustavad traumad, kaasasündinud deformatsioonid, seljahaigused ja muud probleemid. Korduvad ja suured ülekoormused suurendavad nii kasvutsoonide kui ka kõhre vigastuste riski, mis omakorda võivad vanemas eas tõsta liigeskulumise tõenäosust. Ülekoormusvigastuste risk suureneb eriti olukordades, kus spetsialiseerutakse liiga vara, ettevalmistus ei ole piisav või lapsele avaldub märgatav surve nii vanemate kui ka treenerite poolt. Varajane spetsialiseerumine võib tõsta vigastuste riski 1,5–2 korda. Seetõttu peaks noor sportlane harrastama mitmekülgset liikumist. Väga tähtis roll ülekoormuse ennetamisel on unel ning toitumisel. Alla 8 tunni magavatel lastel on vigastusrisk ligi kaks korda suurem. Risk suureneb ka sobimatu varustuse, halva treeningpinna, puuduliku soojenduse ja vähese taastumisaja korral. Oluline on meeles pidada, et laps ei ole väike täiskasvanu – tema füüsiline ja vaimne koormustaluvus on teistsugune ning nõuab vastutustundlikku lähenemist. 

 

Oluline on õpetada last oma enesetunnet hindama ja rääkima valust, mitte seda varjama. Valu esinemisel on oluline seda teadvustada. Kahjulikeks käitumisteks peetakse valu ingoreerimist, läbi valu treenimist/võistlemist, valu eitamist. Lapsevanem ja treener võiksid öelda lapsele “Ma usun, et sul valutab,” ning anda positiivset tagasisidet sellele, et laps valust rääkis.

 

Treeningkoormuste reguleerimine on vigastuste ennetamise kõige olulisem tegur. Edasiminek sünnib puhates – areng toimub treeningute vahel, mitte ainult nende ajal. Vigastusriski vähendamise püramiidis on järgmisel astmel toitumine, uni ja elustiil, nendele järgneb jõutreening ning alles seejärel tehnika, painduvus ja teipimine/ortoosid.

 

Toitumisest rääkides toodi välja, et uuringute põhjal esineb 80% noorsportlastest nii makro- kui mikrotoitainete puudujääke. Üldiselt võiks nädala lõikes jälgida toidupüramiidi. Toidupüramiidil on toidud jagatud viide, oma olemuselt võrdsesse põhitoidugruppi. Mõnest grupist peaks sööma toite igapäevaselt, teiste puhul võib jagada toidud ära ka nädala peale. Toidupüramiidi jälgides võiks ka erinevates toidugruppides olla variatiivsust. Nagu ka tavainimesed, võiksid sportlased jälgida toitumisel taldrikureeglit, kus on välja toodud valkude, süsivesikute ja rasvade osakaal ühel toidukorral. Intensiivsemate treeningute puhul peaks valgukogus samaks jääma, suurenema peaks nii süsivesikute kui ka rasvade kogus.

 

Jõutreening laste ja noorte seas on olnud pikka aega vastuoluline teema, mida ümbritsevad mitmed müüdid – näiteks kartus kasvupidurdusest või suurenenud vigastusriskist. Tänapäevased uuringud näitavad vastupidist: jõutreening ei ole lastele mitte ainult lubatud, vaid ka väga soovitatav. See on üks turvalisemaid treeningviise, kus vigastusi esineb kümneid kordi vähem kui jalgpallis või korvpallis, ning enamik vigastusjuhtumeid on seotud hooletusega. On leitud, et jõutreening toetab hästi luutihedust ja üldist kehalist arengut. Treeninguga võib alustada siis, kui laps on piisavalt küps juhiseid järgima ja suudab harjutusi kontrollitult sooritada. Jõutreening ei tähenda alati jõusaali – vastupanu võib pakkuda ka keharaskus. Vastavalt kehalisele arengule võiksid tüdrukud jõutreeninguga alustada umbes 9–11 ning poisid 10–13aastaselt. Alguses keskendutakse tehnika õppimisele ja kinnistamisele kontrollitud harjutuste kaudu, suurendades koormust aeglaselt ja järk-järgult. 12–18aastased tüdrukud ja 14–18aastased poisid võivad liikuda juba progressiivsema jõutreeningu juurde ning hiljem keskendutakse spordispetsiifilise jõu ja võimsuse arendamisele.

 

Noorsportlastel soovitatakse regulaarselt läbida tervisekontrolle, et hinnata sobivust spordiga tegelemiseks ning tuvastada koormusega seotud terviseriske. Eesmärgiks on tagada turvaline sportimine. Noorsportlaste tervisekontrolli teostavad asutused leiab tervisekassa.ee või spordimeditsiin.ee lehelt ning kuni 19-aastastele (k.a) on uuring tasuta.

 

Kasvuspurdi ajal võivad sooritused ajutiselt langeda. Vigastuste ennetamiseks ja monitoorimiseks võiks noorsportlaste kaalu ja pikkust 3-4 korda aastas mõõta, et koostada kaalu- ja kasvukõverad, mis omakorda annavad meile infot, milliseid koormuseid vastavatel perioodidel kasutada. Kasvuspurdi ajal vigastuste riski vähendamiseks ei pea erialast treeningut lõpetama vaid kohandama. Kindlasti võiks teha ka jõutreeningut, hüppe-, maandumis- ja tasakaaluharjutusi.

 

Noortel kasvavad luud, eriti kasvuspurtide ajal, kiiremini pikemaks kui lihased ja kõõlused. See tekitab suuremat koormust kõõluste ja sidemete kinnituskohtadesse. Ülekoormuse korral võivad nendes piirkondades kujuneda luu-kõõluse või luu-sideme kinnituskoha luustumishäired ehk osteokondropaatiad, nagu näiteks Osgood–Schlatteri, Sinding–Larsen–Johansoni ja Severi tõbi. Enamasti on need seisundid hästi ravitavad konservatiivselt – koormuste kohandamise ja füsioteraapiaga.

 

Noorte jalgpallurite seas esineb järjest rohkem vigastusi. Euroopa Sporditraumatoloogia, Põlvekirurgia ja Artroskoopia Selts (ESSKA) ning Euroopa spordimeditsiini spetsialistid (ESMA) on loonud kõigile vabalt kättesaadavad soojendusprogrammid, kus tegelaskujud Esmi ja Esmily demonstreerivad erinevaid harjutusi (jõu, hüpete, maandumise, tasakaalu ja üldise kehatunnetuse treenimiseks), et vähendada eesmise ristatisideme vigastuste riski. Antud programm on töötatud välja küll jalgpalluritele, kuid sarnaseid elemente soojendusharjutusteks saab kasutada ka teistel spordialadel. 

 

Noorte seas esinevaid peatraumasid on oluline väga tõsiselt käsitleda. Peapõrutuse korral esineb teadvuse kaotust ainult 10-15% juhtudest. Inimene võib end esimestel tundidel hästi tunda, kuid sümptomid võivad ilmneda hiljem. Samal päeval tuleb sportlane koheselt eemaldada mängust, jälgida tema seisundit ning taastuda vastavalt kindlale protokollile. Treeningule või võistlusele naasmine samal päeval on keelatud.

 

Arutleti selle üle, kas hüpermobiilsus on ebastabiilsus. Hüpermobiilsus tähendab liigese ülemäärast passiivset ja aktiivset liikuvust, kuid see ei ole sama mis ebastabiilsus – ebastabiilsus on tunne, et liiges „läheb paigast ära“. Hüpermobiilsus võib soodustada ebastabiilsust, kuid nende seos sõltub individuaalsetest eripäradest. Tavaliselt hüpermobiilne liiges valu ei põhjusta. Probleem tekib eelkõige siis, kui stabiliseerivad struktuurid saavad kahjustada. Selle tagajärejel võib kujuneda sümptomaatiline hüpermobiilsus, mis vajab ravi.

 

Konverents rõhutas süsteemi tähtsust: vigastused ei teki juhuslikult ja nende ennetamine on odavam ja tõhusam kui ravi. Hetkel on füsioterapeut pigem tuletõrjuja, kes tegeleb noorsportlasega alles siis, kui nad on end juba vigastanud. Vigastuste ennetamiseks soovitatakse lisada laps-vanemad-treener kolmnurka füsioterapeut neljanda osapoolena juba varem. Vigastus on võimalus peatuda ja õppida, kui keegi seda protsessi juhib.