Taastusravi konverents: "Kinni-lahti ehk
soolehäiretest lähemalt"

6. novembril toimus Ida-Tallinna Keskhaigla eestvedamisel konverents „Kinni-lahti ehk soolehäiretest lähemalt”, mis koondas erinevaid erialaspetsialiste, kes oma töös soolestikuga seonduvaga kokku puutuvad. Konverentsil esinesid ettekannetega nii kirurg, gastroenteroloog, füsioterapeudid kui ka toitmisraviõde, et tutvustada oma rolli soolehäirete ravis. Konverentsi eesmärk oli käsitleda kõhukinnisuse ja kõhulahtisuse probleeme terviklikult, rõhutades interdistsiplinaarse koostöö olulisust.

 

Konverentsil tõdeti, et soolefunktsiooni häired võivad oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti, kuid on sageli alahinnatud ja stigmatiseeritud teemad. Füsioterapeut Triin Jeršov rõhutas, et tervishoiutöötajatel on siin oluline roll vestluse algatajatena – avatud ja teadlik suhtumine julgustab ka patsiente oma kaebusi väljendama ning küsimusi esitama. Loengute jooksul toodi korduvalt esile, et enamik kõhukinnisuse ja kõhulahtisuse juhtudest ei ole kirurgilise päritoluga ning vajavad esmalt konservatiivset käsitlust.

Kirurg dr Airi Tark keskendus oma ettekandes olukordadele, mil soolehäirete korral tuleks kahtlustada kirurgilist probleemi. Ta tutvustas nn punaseid lippe, mille hulka kuuluvad muu hulgas järsku tekkinud kõhukinnisus, verine kõhulahtisus koos kõhuvaluga, märkimisväärne kaalulangus, aneemia ning kiiresti süvenevad roojamisharjumuste muutused, eriti üle 50-aastastel inimestel. Samuti rõhutas ta postoperatiivsete patsientide jälgimise olulisust, sest äkki tekkinud kõhukinnisus, palavik või kõhulahtisus pärast operatsiooni võivad viidata tõsisele tüsistusele. Dr Targa sõnul on kirurgile suunamine näidustatud eelkõige juhul, kui esinevad peritoneaalärrituse tunnused, veri roojas, püsiv kaalulangus, ravimitele allumatu sümptomaatika või on anamneesis hiljutine kõhuõõne operatsioon.

 

Gastroenteroloog dr Thomas Zimmerer andis põhjaliku ülevaate sooletegevuse sagedasematest funktsionaalsetest kõrvalekalletest. Normaalseks peetakse üldjuhul soolestiku tühjendamise sagedust vahemikus kolm korda päevas kuni kolm korda nädalas, kusjuures normaalne rooja konsistents vastab Bristoli skaalal tüüpidele 3 ja 4. Dr Zimmerer tõi esile, et mitmed sümptomid, nagu pingutamine roojamisel või mittetäieliku tühjenemise tunne, võivad aeg-ajalt esineda ka tervetel inimestel ning ei tähenda automaatselt haigust. Kõhulahtisust defineeritakse kui rohkem kui kolm vesist roojamist päevas. Enamasti on ägeda kõhulahtisuse põhjuseks infektsioonid ning kaebused taanduvad umbes nädala jooksul iseenesest, vajades peamiselt vedeliku ja elektrolüütide asendamist.

 

Kroonilisest kõhulahtisusest saab rääkida siis, kui sümptomid kestavad üle nelja nädala. Põletikulisele põhjusele viitavad veri, lima või mäda väljaheites, palavik ning kõrgenenud kalprotektiini tase roojaproovis. Kroonilise kõhulahtisuse sagedasemateks põhjusteks on toidutalumatused (laktoos, fruktoos, gluteen), funktsionaalsed soolehäired, diabeediga seotud autonoomne neuropaatia ning kroonilised põletikulised soolehaigused.
 

Kroonilist kõhukinnisust võivad tekitada ka ravimid (nt opioidid, diureetikumid), ent ka endokriinsed ja neuroloogilised haigused. Kõhukinnisuse diagnoosimsieks peab esinema vähemalt kaks alljärgnevat sümptomit vähemalt 3 kuud järjest: pingutamine soole tühjendamise ajal, kõva konsistentsiga väljaheide, soole mittetäielik tühjenemine, pärakus/pärasooles blokaaditunne, vajadus sõrmega soole tühjendamist abistada, alla 3 defekatsiooni nädalas. Olulisel kohal on ka alarmsümptomite äratundmine, nagu aneemia, veri väljaheites ja seletamatu kaalulangus. Üldiselt on ravi nurgakivideks piisav vedelikutarbimine, eakohane kehaline aktiivsus ja kiudainerikas toitumine, vajadusel ka roojapehmendajate või lahtistite kasutamine. Arst rõhutas, et krooniline kõhukinnisus on sageli püsiv seisund ning ravi eesmärk peaks olema sümptomite leevendamine, mitte tingimata igapäevane roojamine.

Eraldi käsitleti anorektaalset tühjenemishäiret, mille üheks oluliseks põhjuseks võib olla vaagnapõhjalihaste düsfunktsioon. Siin on lisaks tavapärastele meetmetele sageli näidustatud vaagnapõhja füsioteraapia ning teatud juhtudel ka kirurgiline sekkumine.

Füsioterapeut Triin Jeršov kajastas oma ettekandes defekatsioonifüsioloogia ja õigete harjumuste tähtsust. Pärasoolt ei tohiks kasutada ladustamiseks, vaid n-ö vahekäiguna, ning roojamistungi korduv ignoreerimine viib väljaheite kõvastumiseni ja tühjenemisraskusteni. Ta selgitas, et normaalne soole tühjendamine peaks toimuma minimaalse pressimisega ning sobivas asendis, kus jalge all olev kõrgendus aitab imiteerida kükkasendit ja lõdvestada vaagnapõhjalihaseid. Väljutusraskuste korral, mis ei lahene nt kõhukinnisust leevendavate meetoditega, võib abi olla füsioteraapiast.

Vaagnapõhja talitluse häired võivad tekkida vaginaalse sünnituse, traumade, operatsioonide, vananemise ja hormonaalsete muutuste tagajärjel ning mõjutada nii soole kui ka kusepõie funktsiooni. Näiteks hüsterektoomia ehk emaka eemaldamise operatsiooni järgselt esineb soolefunktsioonis muutusi umbes 1/3 naistest. Soolestiku ja põie normaalset toimimust mõjutavad ka närvi- või seljaajukahjustused.

Vaagnapõhjaga seonduvate probleemide korral (valu vaagnapõhjas, pidamatus,
allavaje) tasub pöörduda vastuvõtule vaagnapõhjahäiretega tegeleva füsioterapeudi
poole. Hea ravitulemuse saavutamiseks on aga tähtis teada, et esimesel vastuvõtul tuleks teostada ka vaagnapõhjalihaste funktsiooni visuaalne ja manuaalne hindamine. Triin Jeršov rõhutas, et vaagnapõhja füsioteraapias on korrektne tupe ja/või päraku kaudu teostatav hindamine hädavajalik, sest ilma selleta puudub füsioterapeudil info selle kohta, kas patsient üldse suudab oma vaagnapõhja- ja sfinkterlihaseid tahtlikult pingutada. Paljud inimesed kipuvad vaagnapõhjalihaste pingutamisel hoopis väljapoole punnestama, mitte ei tõsta vaagnapõhja ülespoole. Statistika järgi ei oska umbes 15% inimestest vaagnapõhjalihaseid korrektselt pingutada ega lõdvestada, samuti võivad vaagnapõhjahäired olla tingitud tundlikkuse langusest ning seda on füsioterapeudil vaja kindlasti teada. Vaagnapõhja düsfunktsiooniga füsioteraapiasse pöördudes peab inimene olema valmis vähemalt 3–4 kuud kestvaks igapäevaseks harjutuste tegemiseks ning soovitud taseme saavutades tuleb harjutustega jätkata säilitavas mahus (u 1–2 korda nädalas).
Lisaks eraldiseisvatele vaagnapõhjalihaseid tugevdavatele harjutustele on oluline ka üldfüüsiline treening kõhu-, tuhara- ja reielihastele, mis toetavad vaagnapõhjalihaste korrektset toimimist.

Konverentsi ettekannete osa lõpetas füsioterapeut Kristi Neeme, kes käsitles kehalise aktiivsuse rolli soolestiku tervise toetamisel. Regulaarne liikumine parandab soolte peristaltikat ja verevarustust, vähendab kõhupuhitust ja -kinnisust, leevendab stressi ja põletikku ning aitab ennetada mitmeid kroonilisi haigusi, sealhulgas jämesoolevähki. Uuringute järgi võib regulaarne kehaline aktiivsus mõjutada positiivselt soolestiku mikrobioomi. Ta tõi esile, et ka krooniliste põletikuliste soolehaigustega inimestele on soovituslik madala kuni mõõduka intensiivsusega treening, mis aitab säilitada lihaste ja luude tervist. Füsioterapeut tõi oma ettekandes eraldi välja ka vaimse tervise mõju soolestiku funktsioonile, sest stress võib seedeprotsesse aeglustada, aga vahel hoopis närvipinge korral kiirendada, tekitades kõhulahtisust.
 

Liikumisoovitustena toodi välja 3–5 korda nädalas aeroobset treeningut (30 minutit
kiirkõndi, sörkjooksu, ujumist või rattasõitu) ning 2–3 korda nädalas jõu- ja vastupidavustreeningut suurematele lihasgruppidele.

Kokkuvõttes kinnitas konverents, et soolehäirete käsitlus eeldab terviklikku ja koostööl põhinevat lähenemist, kus lisaks medikamentoossele ravile ja kirurgiale on keskne roll ka elustiilimuutustel, füsioteraapial ja patsiendi teadlikkuse tõstmisel.