SKIMA spordimeditsiini konverents - kokkuvõte

17.-18. aprillil toimus Vilniuses SKIMA spordimeditsiini konverents, mis tõi kokku tunnustatud spordimeditsiini valdkonnas tegutsejad üle maailma. Üldiselt olid ettekanded jaotatud  nelja ossa: vigastuste ennetus ja taastusravi, sporditoitumine ja treeningfüsioloogia, sooritusvõime parandamine ja üldkehaline ettevalmistus, naissportlaste tervis ja sooritusvõime.

​

Konverentsi alustas professor Louise Burke, kes jagas ülevaadet sporditoitumise arengust- sporditoitumise kohta leitav infomaht on viimase paarikümne aastaga hüppeliselt kasvanud, mis on ühest küljest hea. Samas teeb see keerukaks uue infoga kursis olemise ning selle kvaliteedi hindamise. Kiire ülevaade anti ka tänapäeva spordimaastikul kasutatavatest tõenduspõhistest lähenemistest.

​

Professor Seth O’Neil tegi ülevaate kannakõõluse tendinopaatia (ülekoormussündroom) puhul tekkivatest strukturaalsetest muutustest, riskifaktoritest ning sekkumisvõimalustest. Ta rõhutas mõtet ravida inimest, mitte kõõlust. Valuga käivad tavaliselt kaasas kartus liigutamise/koormamise ees, katastrofiseerimine ja valukäitumine. Kõõlus on aga koormusele reageeriv kude, seega täielik puhkuse andmine, mis on tavapärane käitumine valu korral, ei ole tendinopaatia taastusravis sobiv. Kõõluse strukturaalseteks muutusteks on vaja suurt koormust - 90% maksimaalsest tahtlikust lihaskontraktsioonist (MVC-st).

​

Füsioterapeut Indrek Tustit rääkis enda eeskujudest, oma tööst kaks ühes füsioterapeudi ja treenerina ning kontseptsioonidest, mille alusel ta igapäevaselt töötab- milliseid parameetreid sportlastel hindab/jälgib, treeningute ülesehitusest, soojenduse erinevatest komponentidest ning füsioteraapia harjutuste põimimisest põhitreeningute juurde.

​

Ben Ashworth esitles struktureeritud lähenemisviisi sportlaste õlaprobleemide puhul. Esmalt näitas ta valideeritud objektiivseid testimismeetodeid õla erinevate parameetrite hindamiseks  (eelkõige The ASH test) ning nende normväärtusi. Enda töös kasutab ta palju survejõuplaate (ingl. k. force plates), aga esitleti ka võimalusi, kuidas jõuvastupidavust hinnata, kui spetsiaalsed vahendid puuduvad (kasutades näiteks vabu raskuseid või tavalist kaalu). Samuti rõhutas ta, et sportlastel tahame näha testidel nii kõrget üksikkontraktsiooni maksimaaljõudu (ingl k. peak force) kui ka head kiirust, millega lihas suudab jõudu genereerida (ingl. k. RFD - rate of force development). Nende arendamiseks toodi välja ka vastavad harjutused. 

​

Professor Laimonas Šiupšinskas rääkis femoroatsetabulaarse pitsumise (FAI) puhul diagnoosimisest, sportlaste eripäradest piltuuringutel ning sekkumise protokollist. Oluline on järgida konservatiivset sekkumismeetodit vähemalt 3 kuud, et näha olulisi muutusi. Üldiselt soovitatakse kasutada puusapiirkonna lihaste jõu treenimisel vähe kordusi ja suurt raskust (3 seeriat, 6-8 kordust). Samuti soovitatakse kere jõuvastupidavuse arendamisel kasutada 3 seeriat 15-20 kordust või 3 seeriat 30-60 sekundit staatilist lihaspingutust (külgplank, poolpõlvituses pallof press). Alustada soovitatakse väiksematest liikuvusulatustest ning neid järk- järgult suurendada. Valu harjutuste ajal on lubatud, kuid 24 tundi peale treenimist võiks valu olla minimaalne. 

​

Dr. Tim Gabbett selgitas kuidas tasakaalustada treeningkoormust ja taastumist tippsoorituse saavutamiseks. Välja toodi erinevatele kudedele mõjuvate treeningkoormuste ja taastumisaja seos erineva iseloomuga treeningute puhul. Näiteks, kui nõudlikust eksentrilise koormusega tegevusest (sprintimine) taastub lihas umbes 72 tundi, siis isomeetrilisest (staatilisest) lihaspingutusest taastub lihas juba mõne tunniga. Seega võime seda kasutada isegi mängupäeval, kuna on teada, et peale isomeetrilist pingutust tekib PAP-efekt ehk lihase sooritusvõime (jõud ja kiirus) on ajutiselt suurenenud pärast maksimaalset või submaksimaalset pingutust. 

​

Dan Pfaff jagas olulisi teadmisi aastakümnete pikkusest tööst tipptasemel meeskondadega, uurides sageli tähelepanuta jäänud lünki mängule naasmise ja tegeliku valmisoleku vahel. Ta näitas, kuidas kasutab oma igapäevatöös videoanalüüsi, milliste nurkade alt teatud aspekte jälgida, milliseid asümmeetriaid vaadata ning milliseid korrigeerida. Tähtis on ka arvesse võtta nii sportlaste individuaalsust kui ka spordiala spetsiifilisust liigutuste analüüsil.

​

Kui kreatiini mõju lihasele on palju uuritud ning on olemas ka head materjalid toime ja manustamise kohta, siis kreatiini mõju ajule on üsna vähe uuritud, kuid potentsiaalselt positiivseid efekte võiks kreatiini juurdemanustamisel tegelikult olla. Professor Craig Sale andis ülevaate, mida hetkel teatakse kreatiini mõjust sportlaste kognitiivse võimekuse ja aju tervise toetamiseks. Hetkel puuduvad põhjapanevamate järelduste tegemiseks piisavas koguses hea kvaliteediga ning korratavad uuringud. Üheks kõige suuremaks proovikiviks on kreatiini kontsentratsiooni mõõtmine ajus. Hetkel arvatakse, et mälule võib olla kreatiini juurdetarvitamisel väike efekt, kuid täpsemate järelduste tegemiseks on vaja parema kvaliteediga täiendavaid uuringuid.

​

Luis Mesquita rääkis eksentrilise treeningu olulisusest spordis. Eksentrilises faasis pikeneb lihas koormuse all. Selline liigutus on näiteks aeglaselt kükki minemine kang turjal. Kui tihtipeale õpetatakse, et eksentriline lihastöö on oluline koormuse vastuvõtmiseks (näiteks hüppest kükki maandumisel), siis juhtis Luis rohkem tähelepanu sellele, et hea eksentriline võimekus on otseselt seotud ka hea kontsentrilise võimekusega (näiteks kükist üleshüpe). Eksentrilises treeningus kasutatakse tihtipeale keerulisi ja kalleid vahendeid, mis tekitavad kontsentrilisest koormusest suuremat eksentrilist koormust. Näiteks kükki laskumisel mõjub kehale 100 kg raskus, aga kükist püsti tulles 50 kg raskus. Kui spetsiaalsed vahendid puuduvad, siis võib teha kükki näiteks selliselt, et kükki laskumine tehakse ühel jalal ning kükist püsti tullakse kahel jalal. 

​

Dame Sarah Storey jagas oma tähelepanuväärse mitmekümneaastase tippkarjääri kogemusi. Tegemist on sportlasega, kes sündis funktsioneeriva vasaku käeta. Puudest hoolimata on ta 19kordne paraolümpia kuldmedalist, 45kordne maailmameister ning 77kordne maailmarekordi omanik. Kui Sarah ujumistreeningutega 10-aastaselt alustas, ütles talle treener, et ta on treenimisega liiga hilja alustanud, et milleski hea olla. Suur unistus väikses Sarah’s elas aga edasi ning lisaks headele saavutustele noores eas võistles ta tipptasemel ka kahe lapse sünni ja kasvatamise kõrvalt. 

​

Konverentsi lõpetas professor Stephen Seiler, kes rõhutas, et vastupidavusalade sportlastel peaksid madala intensiivsusega aeroobsed treeningud moodustama 80% kõikidest treeningutest ning ainult 20% treeningutest võiksid olla kõrgemates tsoonides. Tihtipeale on tegemist tsükliliste, erinevat intensiivsust nõudvate spordialadega (näiteks rattasõidul võivad moodustada suure osa laskumised). Aeroobse fooni arendamine on oluline, et ka võistlustel madalama intensiivsustega perioodidel oleks taastumisvõimekus parem ning seejärel omakorda ka parem sooritus nõudlikumatel tegevustel. Treeningute intensiivsuse tasakaalutamine aitab pikas perspektiivis kasvatada vastupidavamaid ja vigastuskindlamaid vastupidavusalade sportlasi.