top of page
Vaagnapõhjahäired: EVHS konverents 2024
Merilin Salandi
füsioterapeut
13. septembril toimus Tartus Eesti Vaagnapõhjahäirete Seltsi (https://www.evhs.ee/)
interdistsiplinaarne koolitus, mille fookuses olid seekord laste enurees ja inkontinents,
naiste stress-inkontinents ning meeste inkontinents. Lisaks tutvustati osalejatele
treeningteraapia põhimõtteid, mida on võimalik rakendada ka vaagnapõhjalihaste
tugevdamisel, ning ravimite koostoimeid ja hemorroidide tekkepõhjuseid ning
ravimeetodeid. Konverentsi lõpetas Andres Dvinjaninovi humoorikas loeng esinemise
põhitõdedest.
Mida põnevat siis konverentsil seoses vaagnapõhja füsioteraapiaga teada sai?
Näiteks seda, et naiste stress-kusepidamatuse korral tuleb kindlasti eelkõige ravida
probleemi põhjust. Probleem võib peituda kas toestruktuuride häires (nt
vaagnapõhjalihased on nõrgad) või sulgurmehhanismi kahjustuses (kusiti
sfinkterlihas on mingil põhjusel kahjustunud ning ei täida oma ülesannet). Ehk siis
sulgurmehhanismi kahjustusega patsiendil ei pruugi alati ka vaagnapõhjalihaste
treenimisest abi olla, vaid võib olla vajalik ka kirurgiliselt sekkuda - nt paigaldada
kusiti toetamiseks operatsiooni käigus ling. Liigliikuva kusiti korral on
linguoperatsioon efektiivsus lausa >80% ning lingu on võimalik paigaldada ka
meestele. Günekoloog dr Tiiu Hermlini sõnul on mõnikord vaja ka lingu paigutust
muuta, kui esimesel korral operatsiooni abil patsient kuivaks ei saanud.
Alternatiivina teostatakse maailmas (ja ka Eestis) ureetrasiseseid geelsüste
(Bulkamid), mille puhul süstitakse tsüstoskoobi kontrolli all ureetra limaskesta alla
geeli, mille põhimõte on lihtne: ureetra väljapääs on kitsam, mistõttu ka lekib uriini
vähem. Uuringute järgi on protseduur väheinvasiivne ning selle järel üldiselt
taastumine kerge, protseduuri miinuseks on selle kordamise vajadus, sest toime
kestab 12 kuud kuni paar aastat. Geelsüstid sobivad patsientidele, kellele ei saa
teostada kirurgilist protseduuri või kellele on kõik muud alternatiivid juba ebaedukalt
ära proovitud. Samuti võib teostada operatsiooni fertiilses eas naistele.
Stressinkontinentsi abivahendina saab kirurgilise sekkumise alternatiivina lekete
vähendamiseks kasutada ka tugitampoone (Eestis saadaval Diveen tugitampoon),
mis toetab paigaldades tupe eesseina põiekaela all ning vähendab kasutamise hetkel
lekkesümptomeid. Tugitampoone võib vajadusel kasutada nt sportimisel.
Kasutatakse ka tavalisi menstruaaltampoone, mille efektiivsus sportimisel tekkiva
stressinkontinentsi korral jääb umbes 57% kanti.
Koolitusel rõhutati ka kusiti ja selle limaskesta tervise rolli kontinentsuse tagamisel.
Samuti on kusiti funktsioon ajas vähenev ka naistel, kes pole sünnitanud, mistõttu
võib uriinipidamatus mingis eas tekkida igal naisel. Tähtsal kohal on vananedes ka
ülekaalu ja rasvumise ennetamine, sest üheks suurimaks riskiteguriks stress-
inkontinentsi puhul on ülekaal. Liigse kaalu puhul on kõhuõõnesisene rõhk ja
kõhupiirkonna rasva surve põiele ning vaagnapõhjalihastele lihtsalt suurem.
Rasvunud patsiendid on uriinipidamatuse puhul edukalt abi saanud ka bariaatrilisest
operatsioonist, mis aitab kaalu vähendada.
Vaagnapõhjalihased (eriti just m. levator ani ehk pärakutõstur) ja nende töökorras
olek vastutavad ka sakroiliakaalliiduste stabilisatsiooni eest ehk teatud tüüpi
alaseljavalude puhul võib olla vajadus ka vaagnapõhjalihaseid treenida, isegi kui
patsiendil ei esine pidamatuse probleemi. Vaagnapõhjalihaste (VPL) düsfunktsioonil
võib olla eri põhjuseid, nt VPL ja diafragma koordineerimatus, VPL ja kõhulihaste
düsbalanss (kõhulihased nt liiga tugevad), madal üleüldine lihasmass või VPL
aktivatsioonihäire.
Laste vaagnapõhjahäirete ravist rääkis lähemalt Tartu Ülikooli Kliinikumi füsioterapeut
Karin Tammik, kes rõhutas vaagnapõhjahäirete (nt vaagnapõhjalihaste pinged,
enurees, inkontinents) esinemise korral vajadust eelkõige laste rühivigadega
tegeleda, seejärel õpetada last ka vaagnapõhjalihaseid õigesti pingutama (lastel
hinnatakse vaagnapõhjalihaste korrektset pingutamist lahkliha palpeerimise teel).
Laste puhul on füsioteraapias tulemuse saavutamiseks oluliseks nüansiks ka see, et
laps peab aru saama sellest, miks on vaja üldse kuiv olla ja enda kuivana hoidmine
peaks olema motiveerivaks teguriks.
Öise voodimärgamise ehk enureesi korral soovitab füsioterapeut Mati Arend
võimalikult palju erinevat sporti teha, sest lastele on parim just mitmekülgne treening,
spetsialiseerumine ühele kindlale spordialale peaks toimuma alles 15. eluaastast.
Laste luutiheduse suurenemiseks on vajalik tegeleda pallimängude ja hüppamist
nõudvate spordialadega, sest siis on ka vanemana luutihedus suurem. Uuringute
järgi on lastele kehalise aktiisuse kontekstis kõige suuremaks eeskujuks just ema -
trennis käiva ema laps on suurema tõenäosusega ka ise sportlikum.
Mati Arend tutvustas ka üleüldiseid treeningteraapia põhimõtteid, mida peaks
rakendama ka füsioterapeutilistes sekkumistes. Esiteks võiks alustada vastupidavuse
treenimisest, jõuda seejärel jõu suurenemiseni ja kudede struktuurimuudatusteni, mis
vajab omakorda ka suure intensiivsuse treeningut. Murekohaks on asjaolu, et tihti
lõppeb teraapiaperiood kerge koormuse faasis ära ning ei progresseeru piisavas
mahus edais. Teraapiaperiood peaks olema eesmärgistatud ja iga etapp kestma siis
omakorda 3-4 nädalat. Vanemaealiste jõutreeningul võiks treeningu intensiivsus olla
suurem kui korduste arv ehk siis mitte karta lisada treeningule lisaraskusi ning leida
piisava koormusega harjutused, mis oleks sooritajale ka väljakutseks. Tugevdamise
eesmärgil treenimine peaks alati kulgema regulaarselt ning piisavate
progressioonidega, mitte jääma ühetaoliseks. Kahjuks on meditsiinisüsteemi
ülesehitus, järjekordade pikkus ning rahastus selline, et füsioterapeudil pole reeglina
võimalik ühe patsiendi või kliendiga piisavalt kaua kohtuda, et saavutada pikaajaline
tulemus.
Vaagnapõhjaga seotud häired ei pruugi aga alati kulgeda uriinipidamatusega, vaid
probleemiks võib olla hoopis vaagnavöötmesse ja vaagnapõhja tekkiv valu ja
lihaspinged. Nii laste kui täiskasvanute vaagnapõhjalihaste pingete korral tuleks
tegeleda mitme eri asjaga: valu ja/või pinge leevendamisega (nt elektriravi TENSiga),
õpetada patsiendile selgeks lõdvestusasendid, tegeleda kehataju arendamisega ning
rühikorrektsiooniga/madala lihasmassi suurendamisega. Omal kohal on ka õige
hingamismustri omandamine ja diafragma piisav kaasamine hingamisprotsessi.
Põieprobleemidega tegelevale füsioterapeudile on oluliseks ka teadmised ravimitest,
mis võivad kusepõie funktsioone mõjutada. Patsient võib oma muude diagnooside
tõttu tarvitada ravimeid, mis mõjutavad näiteks urineerimise sagedust ja ajavad ka
öösiti tualetis käima. Samuti tekitavad osa ravimitest kõhukinnisust, millega
tegelmata jätmise korral suureneb surve vaagnapõhjalihastele ning tekib oht
probleemide tekkeks. Mõnikord on põiesümptomite leevendamise lahendus hoopis
raviskeemi muutmises.
bottom of page