Koolitus “Põlvevigastused, diagnostika ja ravi” – lühiülevaade

26. oktoobril toimus Sportomedicas koolitus “Põlvevigastused, diagnostika ja ravi”, mis tõi kokku Eesti juhtivad spetsialistid, kes jagasid oma teadmisi ja praktilisi oskusi põlveliigese vigastuste kohta. Koolitus oli üles ehitatud kolmes osas: päeva esimeses pooles käsitleti põlvevigastuste teooriat ja diagnostikavõtteid, pakkudes põhjalikku ülevaadet põlve anatoomiast, levinud vigastustest ja ravimeetoditest. Seejärel keskendusid osalejad praktilistele ülesannetele, kus nad jagati gruppidesse ning igat gruppi juhendasid kogenud spetsialistid. Praktiline osa hõlmas põlve ortopeediliste testide sooritamist, mis andis osalejatele võimaluse omandada vajalikke oskusi põlvevigastuste diagnoosimisel. Kolmandas osas oli fookuses osteoartroos, põlveliigese endoproteesimine ning taastumine levinumatest põlve operatsioonidest. Koolitus pakkus tervikliku ülevaate põlveliigese probleemidest ning nende lahendamise võimalustest, tuginedes viimase aja teadusuuringutele.

​

​

Põlveliigese vigastused ja probleemid jaotati koolitusel kolme kategooriasse: traumaatilised, kulumisest tingitud ja ülekoormuslikud probleemid. Koolitusel selgitati iga probleemitüübi diagnostilisi lähenemisviise ja ravi põhimõtteid, mis võimaldas osalejatel mõista, kuidas läheneda erinevat tüüpi põlvevigastustele.

​

Traumaatilised vigastused tekivad äkilise trauma või liigutuse tagajärjel, kus põlvele mõjuv energia tekitab struktuurse kahjustuse, näiteks eesmise ristsideme (ACL) või meniski rebendid, mille sümptomid ja ravi sõltuvad sellest, mis struktuur ja kui suures ulatuses kannatada sai. ACL ehk eesmine ristatiside vastutab põlveliigese eesmise stabiilsuse eest ning takistab sääreluu ettesuunalist nihkumist reieluu suhtes. Sageli kaasneb ACL vigastusega ka mõne muu struktuuri näiteks meniski või külgsidemete rebend. Iga ACL vigastuse korral kirurgiline sekkumine vajalik pole. Osalise vigastuse korral proovitakse operatsioonist hoiduda ning ravi alustatakse füsioteraapiast. Täieliku rebendi korral sõltub kirurgilise sekkumise vajadus inimese elustiilist, sportlikust aktiivsusest, vanusest ning muudest tervisenäitajatest. Koolitaja sõnul on füsioteraapia roll ACL vigastusest paranemisel sama suur kui operatsioon ise. Meniski peamine ülesanne on kaitsta liigesekõhresid neile langevate koormuste eest. Meniski kahjustusi esineb noorematel inimestele enamasti trauma tõttu, kuid vanemaealistel võib tekkida ka ilma otsese traumata, kulumuslikke muutuste tõttu. Nii nagu ACL vigastus, ei vaja ka meniski vigastus alati operatiivset ravi- otsus tehakse alati patsiendi põhiselt, vastavalt vigastuse ulatusele. Uuringud ei näita, et kirurgiline ravi annaks kulumisest tingitud meniski kahjustuse korral paremaid tulemusi kui konservatiivne ravi ehk füsioteraapia. 

 

Kulumisest tingitud probleemid, nagu osteoartroos, arenevad järk-järgult ja on seotud liigese kõhre kahjustumisega, põhjustades valu ja liigesjäikust. Kuna kõhrel puudub närvivarustus, siis ei tajuta muutusi enne, kui kulumine on nii ulatuslik, et hakkab mõjutama ümbritsevaid kudesid. Haiguse kulgu mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas vanus, geneetika, varasemad vigastused ja kehakaal- iga 5 kg kehakaalu tõusu suurendab osteoartroosi tekke riski 36% võrra. Koolitusel rõhutati, et patsiendi enda roll on osteoartroosi käsitlemisel kriitilise tähtsusega. Patsiendid saavad oma seisundit oluliselt parandada kehakaalu kontrolli, regulaarse füüsilise aktiivsuse ning sobivate harjutustega, mis tugevdavad põlveliigest ümbritsevaid lihaseid ja vähendavad liigesele langevat koormust. Uuringute põhjal on leitud, et 10% kehakaalu kaotust aitab vähendada valu 50% võrra. Samuti rõhutati füsioteraapia ja regulaarse võimlemise/treeningu olulisust, mis aeglustab haiguse progresseerumist ja parandab elukvaliteeti. 

 

Ülekoormuslikud probleemid, nagu kõõluste tendinopaatiad või patellofemoraalse valu sündroom, tekivad kas ühekordse intensiivse koormuse või pideva korduva koormuse tõttu ja on sagedasemad sportlaste seas, kuid ka tavainimeste seas, kellel on pikad tööpäevad jalgel olles. Ülekoormusvigastuste riskiteguriteks on ka halb taastumine, näiteks vähesed unetunnid või stressirohkem eluperiood. Ülekoormuslikud probleemid pole enamasti ise mööduvad ning nõuavad koormuse vähendamist ning paralleelselt ka põhjalikku taastusravi, et ennetada kaebuste süvenemist ning probleemi kordumist. Kuigi koormuse vähendamine sageli juba sümptomeid leevendab, siis ainuüksi sellest ei piisa, kuna sel juhul kõõluste koormustaluvus väheneb veelgi ja sportliku tegevuse juurde naastes sümptomid sageli uuesti süvenevad. Süsteravi kõõluste ülekoormusvigastuste korral ei tohiks olla esmane lähenemine, kuna efekt on lühiajaline- pikas plaanis on kõige parem efekt progressiivse koormusega jõuharjutustel. Koolitusel rõhutati, et ülekoormusvigastuste puhul aitab füsioteraapia umbes 90% juhtudest ning kirurgiline sekkumine on vajalik harva.